HDCP (High-bandwidth Digital Content Protection) – lairiba-digisisu kaitse

Esimese HDCP versiooni töötasid välja Intel ja Silicon Image aastal 2000. HDCP-mehhanismi peamine eesmärk on kaitsta edastavat digitaalsignaali. See tehnoloogia välistab kõrgresolutsiooniga volitamata koopiate loomise ning seetõttu kasutavad seda suured meediaettevõtted.

HDCP tehnoloogia on juriidiliselt kaitstud. Iga HDCP-ga varustatud seadme tootja peab omama litsentsi, mis on seotud spetsiaalse tasu maksmisega. Lisaks peab iga selline seade vastama paljudele nõuetele. Näiteks on keelatud esitatavast materjalist koopia tegemine. Iga HD Ready logoga tähistatud seade peab vastama HDCP andmekaitse standardile. Laiemalt levinud seadmed, kus seda kaitsesüsteemi kasutatakse, on Blu-ray mängijad ja televisiooni dekoodrid. Kui üritada vaadata filmi seadme abil, mis ei ole ühilduv HDCP standardiga, siis on tulemuseks ebaõnnestumine või on esitatava materjali kvaliteet märkimisväärselt langenud.

Andmevoo kodeerimise protsess on küllaltki keerukas ning see koosneb ühilduvate seadmete vahel turvavõtmete vahetamisest ja võrdlemisest. Sellistel seadmetel on spetsiaalne komplekt võtmeid, mis koosneb 40 võtmest ja ühest KSV-ks nimetatud peavõtmest, mis on loodud just selle komplekti jaoks. Seadmete verifitseerimisel vahetavad need peavõtmeid (KSV-sid) ning liidavad kokku ülejäänud võtmed ja võrdlevad asjakohaste bittide väärtuseid. Kui mõlemal seadmel saadakse kooskõlaline tulemus, siis toimub ülalmainitud võtmete abil kodeeritud ühendus. Signaal kodeeritakse voogudesse ja kodeerimisele kuulub iga piksel.

Tootja poolt seadmesse salvestatud 56-bitised ja 20-bitised KSV võtmed on konfidentsiaalsed. Nende avalikustamisel võivad olla juriidilised tagajärjed. Kui mõne seadme võtmed avalikustatakse, siis lisatakse selle KSV võti tühistatute nimekirja. Seda nimekirja uuendatakse pidevalt ning see postitatakse uutele andmekandjatele, mis sisaldavad kõrgresolutsioonilist materjali.