TopTehniline sõnastikAlalisvool (DC)

Alalisvool (DC)

Erinevalt vahelduvvoolust on alalisvoolul kaks poolust: positiivne ja negatiivne. Nende vahel esineb potentsiaalierinevus, st pinge. Tavaarusaama järgi võiks arvata, et elektrilaeng liigub positiivselt negatiivsele, kuid tegelikult on see täpselt vastupidi. Alalisvoolu graafik on sirge joon (Joonis 1).

 

Joonis 1. Alalisvoolu graafik

 

Peamised vahelduvvoolu allikad on toiteadapterid ja galvaanilised elemendid (st patareid ja akud). Enamik elektroonikaseadmeid kasutab ainult vahelduvvoolu. Alalisvoolu on võimalik ilma probleemideta hankida trafode abil otse vooluvõrgust, kus on kasutusel vahelduvvool.

 

Alalisvoolu tähistus on olemas nii vooluallikatel (Joonis 2) kui ka seadmetel, mis kasutavad töötamiseks alalisvoolu. Lisaks kasutatakse tihti alalisvoolu sümbolit (Joonis 3).

 

Joonis 2. Alalisvoolu toiteallika silt

 

Joonis 3. Alalisvoolu sümbol

 

Juhul kui seadme toitena kasutatakse alalisvoolu, siis on ülimalt oluline teada õiget positiivset ja negatiivset poolust. Vastasel juhul võib see viia seadme püsiva ja pöördumatu kahjustumiseni. Tavaliselt on alalisvoolu jaoks kasutatavatel kaablitel positiivne poolus märgitud punasega ja negatiivne mustaga. Kui mõlemad elektrijuhid on mustad, siis tähistab miinust punktiirjoon. Tihti kasutatakse toiteadapteri juures 2,1/5,5 pistikut (Joonis 4), mille välimine osa on mõeldud negatiivse potentsiaali ja sisemine osa positiivse jaoks.

 

Joonis 4. Standardpolaarsus toiteadapteri 2,1/5,5 mm pistikul

 

Toiteadapterid on väga levinud elektroonikaseadmete juures, kuna nende töötamiseks on vaja alalisvoolu. Toiteadaptereid kasutatakse iga seadme puhul, milles on mikroskeemid. Kuigi paljud kodused elektriseadmed saavad toite elektrivõrgust, st vahelduvvoolu, muundatakse see lõpuks ikkagi alalisvooluks.